Kogemuslood
Jagame Sinuga erinevaid kogemuslugusid, milliste tunnete ja väljakutsetega seisid silmitsi südameoperatsiooni läbinud inimesed.
Vaata lähemalt
Meie lood
Südame siirdamine aitab uuele elule.
Maria
2014. aasta suvel tundsin väsimust, süda kloppis ja ei saanud enam magada. Läksin perearsti juurde, kust suunati Võru haiglasse ning sealt edasi SA TÜK Lastekliiniku intensiivravi osakonda. Seal diagnoositi mul Coxsacie-viiruse infektsiooni järgne dilateeruv kardiomüopaatia ja selle tüsistusena kongestiivne südamepuudulikkus.
Südamepuudulikkus järjest süvenes, 2016. aasta alguses ei jaksanud enam voodist tõusta ega süüa. Oksendasin kogu söödud toidu välja ning lõpuks kaalusin ainult 37 kg. Pärast seda veetsin enamuse ajast haiglas tilgutite all.
3. mail 2016. aastal pandi mulle Tartus Heartware südamepump ja pärast seda hakkasin taas kaalus juurde võtma, sain normaalselt süüa ja tervis läks paremaks. 16. juulil 2016. aastal tehti südamesiirdamine Soomes. Pärast operatsiooni on tervis hea ja äratõukereaktsiooni ei ole olnud.
Sain tagasi oma tavapärase elu ja jätkata kooliteed, mis haiguse tõttu pooleli jäi.
Enne operatsiooni, kui tervis halvenes, sain ainult paar päeva nädalas koolis käia. Õppisin enamuse ajast 1. korruse klassiruumis, et vältida treppidest käimist. Tervise tõttu jäi 9. klass pooleli. Uus süda andis võimaluse jätkata kooliteed, eriti hea oli jälle treppidest käia. Lõpetasin põhikooli ja gümnaasiumis olin juba nagu kõik teised.
Südamete grupis on inimesed, kes on sama asja läbi elanud. Nende inimestega saame vabamalt tervisemuresid vahetada, sest nad mõistavad paremini. Koos saame võtta vastu väljakutseid, elada tervislikumalt ja olla parem inimene.
Aleksander
Südamega tekkisid mul probleemid juba 2000. aastate alguses. Sellest ajast alates kasutati erinevaid ravivõimalusi südame probleemide leevendamiseks. Kahjuks ei andnud need tulemust ja probleemid aina süvenesid. Tartu Ülikooli Kliinikumi sattudes oli mu süda suurenenud juba 8 cm ja oli kui lagunenud saabas ega suutnud verd enam organismis pumbata.
Kui raviarst tegi ettepaneku südamesiirdamiseks, olin loomulikult kohe nõus. Selleks, et saada südamesiirdamise järjekorda, tuleb järgida täpselt arsti poolt määratud distsipliini. Minu jaoks ei olnud see raske, sest mõistsin, et see on ainus võimalus.
Minu operatsioon toimus 14.03.2018.
Minu elu muutus täielikult. Enne operatsiooni ei suutnud ma isegi viit meetritki käia, mis siis veel muust rääkida. Pärast siirdamist hakkasin vaikselt trenni tegema, sõitsin trenažööriga ja käisin kõndimas ning tasapisi muutusid distantsid pikemaks. Nüüd võin juba Viljandi järvele tiiru peale teha.
Olen tänulik, et meil on väike kogukond saatusekaaslastest. See, mida oleme läbi elanud, ühendab ja liidab, kuigi oleme kõik erinevad. Korraldame kokkusaamisi ja oleme üksteisele toeks. MTÜ kaudu näitame organidoonorluse vajadust ja võimalust elupikenduseks ning toetame saatusekaaslasi.
Dea
Aastal 2000, paar kuud pärast poja sündi, muutus minu enesetunne päris halvaks. Mul kadus igasugune jõud. Ma ei jõudnud beebi eest hoolitseda, õue minna ja isegi söömiseks käe tõstmine oli väga vaevaline. Pärast perearsti visiiti suunati mind kiiresti Jõgeva haiglasse uuringutele, kus avastati, et midagi on lahti minu südamega. Kohe viidi mind üle Tartu Maarjamõisa Südamekliinikusse, kus diagnoositi mul dilateeruv kardiomüopaatia, millele puudub ravi. See kõlas hirmutava lausena, sest mõistsin, et tulevikus ootab mind südame siirdamine.
Minu haigus kulges aeglaselt, sain olla kodus, teha kergemaid kodutöid ning hoolitseda enda ja laste eest. Keeruliseks läks taas 2013. aasta lõpus. Minu süda oli välja veninud, kodade vahelised seinad olid ohtlikult õhukeseks muutunud ja kopsud olid vett täis. Südamepuudulikkuse tagajärjel tekkis soov palju vett juua, aga paraku suurtes kogustes vee tarbimine tegi olemise veel raskemaks. Arstid on öelnud, südamepuudulikkusega patsient suudab ennast surnuks juua.
Kõige selle tagajärjel sattusin uuesti haiglasse. Sel korral olin seal 186 päeva, millest enamuse veetsin intensiivravi osakonnas. Minu südame vasak vatsake ei töötanud enam. Mais 2014 paigaldati mulle Heartware südamepump. Tänu tänapäeva meditsiini võimalustele hakkas minu süda töötama akude pealt. See periood oli keeruline, aga ma sain elada. Ööseks ühendasin oma aparaadi vooluvõrku, autoga reisides sigaretisüütajasse ja külla minnes olid mul alati laadija ja tagavara akud kaasas. Igapäevaselt tuli hoolitseda lahtise haava eest kõhul, kust väljus juhe. Akude kott, kaaluga 4 kg, oli mul alati õlal, aga see oli väike ebamugavus, mida taluda selle väärtusliku lisa aja eest, mida sain veeta oma perega. Mind pandi südamesiirdamise järjekorda.
Uue südame sain 14. septembril 2015.
See on tänuväärne võimalus uuele elule, mis on andnud mulle tagasi võimaluse elust rõõmu tunda ja võtta uusi väljakutseid. Tegin autojuhiload, õppisin pagar-kondiitriks, tantsin rahvatantsu ja saan tööl käia. Hindan väga oma aega perega ja ootan juba aega, mil saan lastelastega mängida.
Meie grupis on inimesed, kes on läbinud või läbimas sarnast teekonda. Oleme üksteisele toeks nii murede kui ka rõõmudega.
Olen õppinud, et on oluline hinnata iga hetke, mis meile on antud, olla positiivne ja rõõmsameelne.